Esimene kartul

Kristjani söömine on siiani nagu raamatust maha kirjutatud. Kuus kuud ei andnud lisatoitu. Hetkel oleme juba nädala aega poole aasta vanused ja oli aeg muutusteks.
Täna proovisime kartulit süüa. Ma polnud oma lapse silmi tükk aega nii suurtena näinud, kui ta kartulimaitset tunda sai.
Aga natuke tuli ikka nipitada ka. Esiteks see, et andsin talle enne söömist lusika mängimiseks näpu vahele. Kui söömaks läks, siis oli tal esimene lusikavaimustus üle läinud ja sain rahulikult kartulit suhu panna. Üllatavalt ilusasti tehti suu kenasti lahti ja lasti kogu lusikaotsal olev linnupoja suutäis kartulit suhu panna. Kõik mis sisse läks püsis seal lõpuni. Ma arvan, et ta sõi ära kõva teelusika täie sööki. Pärast muidugi joodi ohtralt piima peale ja jäädi magama.
Mingit väljaajamist või vastupunnimist ma ei täheldanud. Põnevusega ootan homset, et uuesti proovida.