No ma ei tea.....

Meil oli põhjust külastada Norras olles arsti. Lastearsti.
Esimene kontakt- meeldiv (ja kena) meesarst. Tutvustas ennast eesnime pidi. Oli meeldiv, rääkis asjast. Vastas meie küsimuste peale veel kord juba räägitut. Elas kaasa, aitas, otsis veel paremaid spetsialiste.
Teine kontakt- mees nagu jõuluvana. Habemega. Muhe. Tutvustas taas eesnime pidi ennast. Rääkis maast ja ilmast. Rahustas meid, lapsevanemaid ja ühtlasi vaatas ka, mis lapsel võiks häda olla.
Kogu suhtumine oli väga meeldiv.
Ja siis. Tuled Tallinnasse. Lastehaiglasse. Lähed verd andma ja küsimuse peale kust me verd võtame, kas kannast?, saad mingi nähvitsa vastuse- vaadake kui suur laps ta on, muidugi sõrmest.
Ma tundsin, kuidas mul rusikas rulli tõmbus ja oleks tahtnud lihtsalt lüüa seda krd mõrda. Andke andeks. Oleks siis, et vere andmine ja üldse lapse natuke haige olek mingi meelakkumine oleks. Ja kui siis veel mingi mutt arvab heaks hüpata, siis teeb ikka meele mustaks küll.
Norra tahaks tagasi. Kasvõi arstabi pärast.